Elas kord…/ Once upon a time...
2. aprillil tähistatakse rahvusvahelist lasteraamatupäeva. IBBY Brasiilia sektsioon on saatnud selleks puhuks maailmale sõnumi pealkirjaga „Elas kord”. Sõnumi autoriks on Brasiilia lastekirjanik Luciana Sandroni, plakati autoriks on kirjanik ja illustraator Ziraldo.
Elas kord…
Luciana Sandroni
Elas kord üks… printsess? Ei.
Oli kord üks raamatukogu. Ja oli tüdruk nimega Luisa, kes läks esimest korda raamatukokku. Tüdruk kõndis aeglaselt, vedades enda järel suurt koolikotti. Ta vaatas hämmelduses ringi: ruumi täitsid raamaturiiulid, lauad, toolid, kirevad padjad, seintel joonistused ja plakatid.
„Ma tõin oma pildi,” ütles tüdruk ujedalt raamatukoguhoidjale.
„Suurepärane, Luisa! Ma lähen teen sulle raamatukogukaardi. Senikaua võid endale raamatu välja valida. Sa võid täna ühe raamatu koju kaasa võtta.”
„Kas ainult ühe?” küsis tüdruk pettunult.
Korraga helises telefon ja raamatukoguhoidja jättis tüdruku raske valikuga omapead. Luisa vedas kotti enda järel ja otsis õiget raamatut, kuni leidis oma lemmiku – „Lumivalgekese”. See oli kaunite piltidega kõvakaaneline raamat. Raamat ühes käes ja kott teises, pööras ta end minekule, kui korraga keegi talle õlale koputas. Tüdruk pidi üllatusest ümber kukkuma, kui nägi, et see oli saabastega kass, raamat pihus, või õigemini käpas!
„Kuidas käsi käib?” küsis kass viisakalt. „Luisa, kas sa juba ei tea kõiki printessilugusid? Võta parem minu „Saabastega kass”, see on palju põnevam!”
Luisa tegi üllatusest suured silmad ega osanud midagi vastata.
„Mis lahti on? Kas neelasid keele alla?” naljatles kass.
„Kas sa oled tõepoolest saabastega kass?”
„See olen tõepoolest mina! Lihast ja luust! Võta mind koju kaasa ja sa saad kogu markii de Carabasi lugu kuulda.”
Tüdruk noogutas hämmingus pead.
Saabastega kass kadus kui võluväel raamatu kaante vahele. Kui Luisa hakkas minema, koputas keegi uuesti talle õlale. Nüüd oli see tema – „valge kui lumi, punane kui veri ja must kui eebenipuuˮ. Kas teie teate, kes ta oli?
„Lumivalgeke!?” hüüatas Luisa üllatunult.
„Luisa, võta mind ka kaasa. See raamat siin,” sõnas ta, „on vendade Grimmide muinasjuturaamat.”
Kui tüdruk hakkas raamatut uuesti välja vahetama, sai saabastega kass pahaseks:
„Lumivalgeke, Luisa valis oma raamatu juba välja. Mine tagasi oma kuue pöialpoisi juurde!”
„Neid on seitse! Ja ta pole veel valinud!” hüüatas Lumivalgeke pahameelest punastades.
Mõlemad pöördusid ootavalt tüdruku poole.
„Ma ei tea, millist valida. Ma tahan neid kõiki…”
Korraga juhtus midagi enneolematut: raamatutest hakkas järjest tegelasi välja astuma – Tuhkatriinu, Punamütsike, Okasroosike, Rapuntsel. See oli tõeline printsesside paraad.
„Luisa, võta mind endaga kaasa!” palusid kõik.
„Mul oleks väikseks uinakuks üht voodit vaja,” haigutas Okasroosike.
„Väikeseks saja-aastaseks uinakuks,” naeris kass.
„Mina võin su toa ära koristada, aga õhtul lähen lossi…” pakkus Tuhkatriinu.
„Printsi peole!” hüüdsid kõik.
„Mul on korvikeses kooki ja veini. Kas keegi soovib?” pakkus Punamütsike.
Tegelasi tuli aina juurde: inetu pardipoeg, väike tuletikumüüja, vankumatu tinasõdur ja tantsijanna.
„Luisa, kas me võime sinuga kaasa tulla? Meie oleme Anderseni tegelased,” palus inetu pardipoeg, kes ei olnudki nii inetu.
„Kas sul on soe tuba?” küsis väike tuletikumüüja.
„Ah, kui sul on kamin, siis meie jääme parem siia,” arvasid vankumatu tinasõdur ja tantsijanna.
Sel hetkel kargas välja tohutusuur karvane ja teravate hammastega hunt. „Kuri hunt!”
„Hunt, miks sul nii suur suu on?” hüüatas Punamütsike vanast harjumusest.
„Mina kaitsen teid!” hüüdis vankumatu tinasõdur.
Hunt avas lõuad ja… pistis kõik nahka? Ei. Ta haigutas uniselt ja sõnas:
„Rahunege maha! Mul tuli hea mõte. Luisa võtab „Lumivalgekese” raamatu, aga meie ronime ise kõik tema suurde seljakotti.”
Kõik olid mõttega päri.
„Kas me võime kaasa tulla, Luisa?” palus külmast lõdisev tuletikumüüja.
„Hea küll,” vastas tüdruk ja avas koti.
Muinasjututegelased võtsid ritta ja hakkasid ükshaaval sisse hüppama.
„Printsessid eespool!” hüüdis Tuhkatriinu.
Saba lõppu võtsid Brasiilia muinasjututegelased: Saci, Caipora, Emília, pöörane poiss, kollase käekotiga tüdruk, vanaema pildiga tüdruk ja üks õige pisike pirtsakas kuningas. Kõik mahtusid kotisuust sisse.
Kott oli raskem kui kunagi varem. Tegelased kaalusid väga palju! Luisa võttis „Lumivalgekese” raamatu ja raamatukoguhoidja kirjutas selle tema kaardile.
Kui tüdruk hiljem rõõmsalt koju jõudis, hõikas ema talle majast:
„Kas jõudsid koju, kullake?”
„Jaa, me jõudsime koju!”
Inglise keelest tõlkinud Leelo Märjamaa