Euroopa Rohevöö

elks13.04  - Eeuropean green belt - Henri Järv (Tartu Maaülikool).

Rohevöö - millega on tegu?

Vaata fotoalbum

Ülevaade Baltic Green Belt projektist ja selle tegevustest Eestis

Henri Järv

Selleks, et hakata rääkima Euroopa rohevööst, peab kõigepealt minema ajas päris pikalt tagasi, ning otsima põhjuseid ja tagajärgi II maailmasõja ja sellele järgnenud Külma sõja päevilt. Nagu kõikidele arvatavasti hästi teada on, siis jagati peale II maailmasõda Euroopa ära ning Nõukogude Liidu ja ülejäänud Euroopa riikide vahele loodi väga range reziimiga piirikontrollitsoon, kus igasugune inimtegevus oli keelatud. Seda hakati kutsuma raudseks eesriideks. Kesk-Euroopas katsid kaitserajatised kohati mitmesaja meetri laiuseid alasid ning Eestis ja mujal Ida-Euroopas veel palju laiemaid. Eks seda ikka selleks, et vältida informatsiooni sisse ja inimeste välja pääsemist.

Selline kord sai kesta peaaegu viiskümmend aastat kuni 1989. aastani kui murrangulised sündmused ja meeleolud viisid raudse eesriide langemise ning mitmete riikide, sealhulgas Eesti, taasiseseisvumiseni. 50 aastaga jõudis aga üldine olukord Euroopas palju muutuda, põllumajandus ja tööstus arenes, teedevõrgustik laienes, võeti üha uusi maid kasutusele jne. Juba 1970ndatel aastatel nähti satelliidipiltidelt, et Soome ja Venemaa vahelisel piirialal on ülejäänud aladest selgelt eristuv tumedam vöönd, mis lähemal uurimisel osutus vanade, looduslikult väärtuslike metsade alaks. 1980ndate aastate alguses avastasid noored saksa loodusteadlased ja -tudengid linnuvaatlusi läbi viies, et rangelt kontrollitud piirialadel on näha mitmeid haruldasi liike ning loodus üleüldiselt erakordselt hästi säilinud.

Sarnaseid tähelepanekuid tehti mujalgi. Piirialadel valitsenud range kontrolli ning äralõigatuse tõttu oli saanud loodus neis paigus veidi hingetõmbeaega ning osutus pelgupaigaks mitmetele liikidele, kes mujal endale kohta enam ei leidnud. Just Saksamaa noortel loodushuvilistel tekkis ka idee ja unistus see hästi säilinud (piiri)ala ühel päeval kaitse alla võtta.

Seoses raudse eesriide langemisega ning Euroopa uuesti kokku kasvatamise protsessi algusega 1989 aastal algasid ka kiired arengud ning maakasutus intensiivistus ka piirialadel. See mõjutas negatiivselt piirialadel tekkinud väärtuslikke elupaiku ja ökosüsteeme. Õnneks said neil aastatel muuhulgas hoo sisse ka looduskaitselised tegevused. Samal aastal korraldati Saksamaal umbes 400 ida- ja lääne saksa looduskaitsja osavõtul seminar, kus tuldi lagedale rohevöö ideega - luua endise raudse eesriide aladele loodusalade võrgustik, mis lookleks läbi terve (Saksa)maa, ühendaks erinevaid kaitsealasid ja elupaiku ning oleks rändekoridoriks ning elupaigaks mitmetele liikidele. Idee võeti väga hästi vastu ning juba samal üritusel kirjutati alla resolutsioonile, millega taotleti endise raudse eesriide alade kaitse alla võtmist.

Idee leidis ka poliitikute hulgas toetust ning alustatigi projektiga Saksamaa rohevöö. 2001 aastaks oli kogu rohevöö ala Saksamaal inventeeritud ning selle tulemused näitasid, et isegi 12 aastat peale raudse eesriide langemist on tegemist äärmiselt väärtusliku alaga. Oma tegevusest ja tulemustest innustatutena seadsid projekti eestvedajad endale veel kõrgema eesmärgi - luua Barentsi merest Musta mereni kulgev, endise raudse eesriide kursil looklev 12500 km pikkune Euroopa rohevöö.

Samal aastal alustati tegevust Kagu-Euroopas ning ametlikult lülitati sellesse ettevõtmisse ka juba tegelikult mitukümmend aastat piiriülest koostööd teinud Fennoskandia piirkond. 2006 aastal toimus Eestis Euroopa Rohevöö projekti kohtumine, mille käigus otsustati muuhulgas täita viimane tühimik rohevöös ning hakata tegema ettevalmistusi Läänemere piirkonna rohevöö projekti alustamiseks. Kuna kõikide riikide ühiseks jooneks on piirnemine Läänemerega siis otsustati projekt nimetada Baltic Green Beltiks (Läänemere piirkonna rohevöö).

See algas 2009 aastal ning kestab kuni 2012 aasta jaanuarini. Riikidest on otseselt kaasatud Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ning Venemaa. Partnereid on kokku 22, kelle hulgast leiab nii ülikoole, mittetulundusühinguid, rahvusparke kui ka muid organisatsioone. Eestis osaleb projektis Eesti Maaülikool ja Mittetulundusühing Läänerannik. Projekti tegevusi toetab ja aitab ellu viia MTU Geoguide Baltoscandia ning Eesti Looduskaitse Selts.

Peamiseks eesmärgiks on Läänemere ning selle ranniku hea seisundi säilitamine, parandamine ning piiriülene koostöö selles vallas. Põhimõtteliselt kuulub siia alla terve rida erinevaid tegevusi, alustades rannikualade planeerimisest lõpetades kliima soojenemise pidurdamisega. Kuigi üldised ja suuremad eesmärgid on kõikidel projektis osalevatel organisatsioonidel ühised, tegeleb siiski iga organisatsioon oma piirkonnale vajalike tegevustega. Nii tegeletakse näiteks Poolas põllumajandusliku reostuse vähendamisega, Lätis militaarturismi edendamisega ning Eestis rannikuala inventeerimisega. Eesti Maaülikooli peamisteks eesmärkideks projektis on viia läbi pärandkultuuri objektide inventuur rannikul, koostada eesti rohevööst raamat, film ning rändnäitus, mis seatakse üles eesti erinevais paigus sadamates ja mujal. Oleme juba avaldanud ning on tulemas veel mõned aruanded nii Eesti rohevöö kui ranniku kohta üldiselt. Need saavad olema kättesaadavad meie koduleheküljelt www.estoniangreenbelt.eu

Vast kõige huvitavam osa sellest projektist oligi rannikualade inventuur ja selle tulemused ning seepärast räägiksin sellest veidi lähemalt.

Rohevöö Eestis hõlmab kokkuleppeliselt Põhja - ja Loode-Eesti ranniku ning suuremate saarte avamerepoolsed rannikud. Kokkuleppeliselt on selle laiuseks 25 km nii mere kui maismaa poole keskmisest veeseisu piirist. Inventuur viidi läbi 200 meetri laiusel alal. Selleks oli mitmeid põhjuseid, alustades sellest, et tegemist on ohustatuse ja inimsurve mõttes kõige kriitilisema alaga ning lõpetades aja ning majanduslike ressursside piiratusega.

Inventuur viidi läbi 2009ndal ja 2010ndal aastal peamiselt Maaülikooli tudengite ja teiste vabatahtlike abiga, kuid kaasatud oli ka mitmeid lepingulisi töötajaid, eksperte ja mittetulundusorganisatsioone. Objektid olid eelnevalt välja valitud ning kantud välitöökaartidele, objektide eelvalik tehti ajalooliste kaartide analüüsi teel. Kogu inventeeritav ala läbiti jalgsi, nn siksaki kujuliselt, et midagi märkamata ei jääks. Nõnda otsiti üles kõik objektid või nende eeldatavad asukohad, fotografeeriti ning täideti välitöölehed. Kuna vanemad kaardid pärinesid 19.sajandi lõpust/20, sajandi algusest siis juhtus tihti, et maastikul ei olnud väljavalitud objektidest enam praktiliselt mingeid märke.

Välitöölehele tuli andmetest märkida objekti kood, objekti nimetus, asukoht, koordinaadid, ulatus, maakasutuse tüüp, seisund, inimmõjud ja võimalikud inimmõjud, fotografeerimisalane info ning muud olulised märkused.

Inventeerimise metoodika on väga sarnane RMK pärandkultuuri inventeerimise metoodikale. See annab võimaluse mõlema inventuuri andmeid hiljem võrrelda ning vajadusel ka ühisesse andmebaasi, näiteks EELISesse panna. Kokku leiti üle 1200 objekti 72 erinevast tüübist. Arvestades seda, et tegemist oli vaid 200 meetri laiuse ribaga rannal, on 72 erinevat objektitüüpi väga hea tulemus. Arvatavasti oleks neid rohkemgi olnud, kuid paljud on juba hävinud või hävitatud või nõnda kehvas seisus, et ilma eeltööta arhiivides ei olnud nende tüüpi võimalik tuvastada.

Ülekaalukalt esines okupatsiooniajaga seotud objekte (309 objekti), millest enamuse moodustasid rannikul paiknevad piirivalverajatised.

Neist enamus on praeguseks lagunenud ja kasutuseta. Kuid on ka neid, mis on leidnud kasutust näiteks vaatetornidena ning mõned on lausa ümber ehitatud eramuteks.

Teistest objektidest olid enim esindatud vanad talukompleksid. Paljudel puhkudel võis märgata, et vanale talukohale on ehitatud päris uued hooned. Mõnel pool oli järgitud traditsioonilist ehitusstiili ning hooned sobitusid maastikku aga oli ehitatud ka täiesti modernseid hooneid. Eestlased on alati hinnanud kõrgelt merd ning selle ääres elamist. Kuna vahepeal oli peaaegu 50 aasta pikkune periood, mil mererannal elamine ja tegutsemine keelatud oli, siis on inimeste soov sinna elama asuda täiesti mõistetav. Esines ka hulgaliselt mitmesuguseid erineva suuruse ning huvitava kujuga rändrahne ning pärimustega kive, palju oli ka kalanduse ja merendusega seotud objekte nagu näiteks sadamad, paadivalgmad, meremärgid ja tuletornid. Võrgukuure oli säilinud suhteliselt vähe. Hetkel on inventeerimise käigus kogutud informatsiooni põhjal koostamisel pärandkultuuriobjektide andmebaas, mis saab olema kõikidele inimestele tasuta ning vabalt kättesaadav. Andmebaas tuleb oma mahu ning pideva uuendamise vajaduse tõttu digitaalne. Nimetatud andmebaas saab olema kasulik abivahend nii sise- kui välisturistidele, kohalikele omavalitsustele, planeerijatele ning arendajatele. Selle abil on võimalik kodust lahkumata saada esmamulje huvipakkuvast Eesti rannikupiirkonnast ning selle väärtuslikest objektidest. Andmebaasi on kantud kõikide inventeeritud objektide info ning fotod. Infot andmebaasi kasutamise ja kättesaadavuse kohta saab edaspidi projekti Eesti koduleheküljelt www.estoniangreenbelt.eu

Inventuuri tulemusena sai selgeks, et vaatamata kõrgele kultuuri ja loodusväärtuste kontsentratsioonile on rannikualadel siiski veel tarvis palju ära teha. Kui väärtuslikud või hea asukohaga objektid leiavad endale kiirelt omaniku või hooldaja, siis sõjaväeobjektidega on olukord keerulisem. Paljud sõjaväeobjektid on endiselt saasteallikateks, või on praegusel kujul lihtsalt ohtlikud. Eestis võtsid sõjaväeobjektid enda alla umbes 87000 hektarit ning paljud neist objektidest asusid just rannikul. Nendeks olid siis tavaliselt radari-, raketi- ja mereväebaasid, mitmesugused piirivalverajatised, vaatetornid, lennuväljad, sadamad, varjendid, punkrid jms.

On objekte, millele on kergem leida kasutust, näiteks vanu angaare on võimalik kasutusele võtta garaažina.

Sõjaväelennuväljad on Eestis päris hästi kasutusele võetud. Suviti toimuvad seal paljud huvitavad üritused: muusikasündmused, teatrietendused, kiirendusvõistlused, õhušõud, seiklusmängud ja palju muud. Kui suurem osa sündmusi leiab aset suvel, siis näiteks Tartus on osa lennuväljast kasutusel aastaringselt. Sealt leiab kasutatud sõidukite turu, mõned autovaruosade kauplused, mootorsõidukite õppesõidu platsid ja koolituskeskuse, kodutute loomade varjupaiga ning mootorsõidukite ümberehituse ning restaureerimisega tegeleva töökoja.

Arvuliselt on väga palju objekte, millele on palju keerulisem kasutust leida. Ning paljude puhul tekib küsimus, kas seda tarviski on. Mitmed objektid on ühel või teisel moel täiesti kasutud (näiteks vanad piirivalverajatised mõõtudega ~2x2m), igavad, inetud (ei ole isegi militaarturismi mõttes huvitavad) või ohtlikud (varisemisohtlikud jne). Aga on ka tõelisi pärleid (näiteks mõned „tsaariaegsed" sõj aväer aj ati sed).

Kuna praegu on ehituskruntide saamine mere äärde, eriti ehituskeeluvööndi alasse, väga keeruline, siis kasutavad kinnisvaraarendajad võimalust ehitada endiste sõjaväehoonete asemele täiesti legaalselt uued eramud.

See võib aga kaasa tuua mitmeid probleeme, näiteks kallasradade omavolilise sulgemise ja palju muud. Üks Baltic Green Belt projekti partneritest on Läti maaturismi assotsiatsioon kes on endale võtnud endale ülesandeks arendada militaarturismi ning leida kasutust vanadele militaarobjektidele. Sarnaselt EMÜ loodud pärandkultuuri objektide andmebaasiga on lätlased loonud militaarobjektide andmebaasi (leitav nende koduleheküljelt: http://www.celotajs.lv/index.do?lang=en ), kust saab infot objektide, asukoha, seisukorra, giidide, inimeste mälestuste jms kohta. Kuna osa objektidest asub kaitsealadel, siis on saavutatud kaitseala valitsejatega kompromiss: maaturismi assotsiatsioon reklaamib objekte ja kaitsealasid, kaitsealade külastatavus ja inimeste teadlikkus (ka loodusest) suureneb, külastuskoormus kaitsealadel on kergemini suunatav jne. Seega kasu saavad kõik, turism saab väga edukalt käia käsikäes ka looduskaitse ja -hoiuga.

Eesti militaarobjekte silmas pidades on seega mõtlemisainet küllaga: soodustada (militaarturismi, anda kinnisvaraarendajatele vabad käed, olla lihtsalt tegevusetult või mõelda välja mõni päris uus lahendus. Head mõtlemist!