07.05. – 31.05.2015 toimus näitus "Vana Narva piltides Elmar Kella graafika".
Elmar Kell sündis perre 15.01.1925 neljanda ja ühtlasi noorima lapsena. Tema isa oli Narva tolliametnik Oskar Kell, kes põlvnes kellalööjate suguvõsast Tori vallast Pärnumaalt. Kõik Tori kiriku kellalööjad olid kellamees Jüri järglased. Elmari vanaisal oli mitu poega, kel igaühel oli ka oma Jüri. Ka Oskari isa ehk Elmari vanaisa oli üks Kella-Jüri. Enne Elmarit olid peres vend Otto, õde Aino ja vend Arno. Ema Helene-Elisabethil (Liis-bet) oli muusikalist annet ja selle pärisid kõik ta lapsed. Elmaril oli lisaks veel kunsti-ja kirjanduskalduvusi. Tihti kõlas majas laul, sest perekond armastas musitseerida ja laulda mitmel häälel.
Elmar õppis Narva 3. Algkoolis, hiljem erakaubanduskoolis. Pärast kooli lõpetamist 1943. aastal oli Elmar mingi aeg Saksamaal lennuväe abiteenistuses. Hiljem naases Eestisse. Oma kirjades ja mälestustes kirjeldab ta seda perioodi lusti ja huumoriga. Ühes oma kirjades ta kirjutab: "Meie klassi poisid pudenesid laiali, kuid kui sõja ajal Saksamaale läksime, saime jällegi kõik kokku. Sügisel toodi tagasi - õppelaagrisse. Sealt hakati viima Sinimägede rindele, kuid just siis lagunes rinne ja igaüks katsus, kuidas sai end päästa. Enamjagu läksid Paldiskist laevale ja sealt tagasi Saksamaale. Kuid minul on ju selline "koera vaist", mis ütles, et "ära mine sinna". Ja ma läksin Haapsalusse. Nagu näed, jäin ka ellu. (...) Kuid seda olen ma oma pikal eluajal kogenud, et kõige parem on ikkagi elada kodumaal. Olgu see elu kasvõi natuke viletsam, kuid ikkagi on tore sündida ja surra oma kodumaal."
Pärast sõda, kui õnnestus varjata seda ohtlikku episoodi oma elust, õppis ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas 1950. aastal teatridekoratsiooni erialal. Pikemat aega töötas ta Eesti Televisioonis, kus ta kujundas telelavastusi "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi", "Hirmud ja õudused", telefilme "Evald Okas", "Georg Ots", "Albert Üksip" ning kontsertfilme, laste-ja meelelahutussaateid, kavandas lavakostüüme.
Oma raamatus "Nii on läinud" (2007) kirjutab Gunnar Kilgas: "Ja siis ma tahtsin veel ühest mehest rääkida, kes oli Võrus. Elmar Kell. Tema saadeti koos meiega teatri asutamise ajal ka Võrru, kunstnikuks. Tema oli niisugune huvitav vend, et ta oli Kunstiinstituudi praktiliselt lõpetanud, aga talle ei antud diplomit, sest ta tunnistati enne diplomi saamist formalistiks. Imelikul kombel anti ta meile kaasa, ei tea, kas see pidi talle olema nagu väljasaatmiseks või kuidas see oli mõeldud... Aga ta oli hästi huvitav inimene ja hästi tore kaaslane. Ta oli oma eluviisilt absoluutne boheemlane, sada protsenti boheemlane. Mitte selles mõttes, et - nagu boheemlasi tihti kujutatakse - joodik või pidutseja. Vastupidi! Ma ei tea, kas ta üldse kärakat võttiski, pisut võib-olla võttis ka. Aga boheemlane oli ta selles mõttes, et oli absoluutselt muretu. Absoluutselt muretu nii oma elutingimuste kui kõige muu suhtes. Kui ta meiega koos tuli, siis tal ei olnudki vist midagi muud kaasas kui ainult seljariided ja kitarr! Toredasti mängis kitarri ja laulis ka! Ühesõnaga, niisugune hästi omapärane kuju, kes sulas meie kollektiivi kohe paugupealt sisse."
Mõnda aega elas Elmar Kell Hiiumaal, töötas kohalikus kunstikombinaadis, valmistas suveniire. Pensionipõlve veetis ta Haapsalus, kus maalis lugematul hulgal õlimaale. Oma elu ajal ei jõudnud Elmar Kell kahjuks kuulsust koguda. Pärast tema surma 12.02.2006 panid pärijad ta tööd müüki ja alles nüüd on hakatud neid hindama.
Elmar Kella mälestustest koos tema joonistustega on Saima Soosaar koostanud raamatu "Ühe kadunud linna kroonika" (2011, trükk OÜ Vali Press), ka on avaldatud tema mälestusi kogumikus "Labida ja relvaga" (2005). Narva Eesti Selts andis 2014. a. novembris välja raamatu "Pildikesi Narva inimestest ja kultuurielust läbi aegade. Kunstnikud ja Narva", kus on Elmar Kella huvitavaid joonistusi Narvast.