Sillamäelased lihvisid Raplas oma eesti keele oskust.
Viis Sillamäe linna keskraamatukogu töötajat olid keelekümbluse projekti raames Rapla keskraamatukogus n-ö töövarjudeks.
Sillamäe linna keskraamatukogu on noorem, kuid kogude suuruselt ja lugejate arvult suurem kui Rapla keskraamatukogu. Sillamäel on keskraamatukogul olemas ka haruraamatukogu ja eraldi lasteraamatukogu. Kokku töötab seal 19 inimest. Kuigi linn on valdavalt venekeelne, tuleb ka sealsetel raamatukogutöötajatel osata eesti keelt kõrgtasemel. Ja nad võtavad seda kohustust tõsiselt.
Sillamäe linna keskraamatukogu kõik töötajad on oma direktori eestvedamisel aastaid tegelenud aktiivse keeleõppega, kirjutanud projekte ja käinud oma kõnekeelt täiendamas Eesti eri piirkondades, stažeerides kohalikes raamatukogudes. Nii on aastate jooksul käidud Võrus ja Pärnus, Haapsalus ja Tallinnas. Seekord kirjutati projekt Integratsiooni ja Migratsiooni sihtasutusele ning selle tulemusel oli üks rühm raamatukogutöötajaid Viljandis ning teine Raplas.
Viis väga sümpaatset naist, kes esmaspäeval Raplasse jõudsid, olid teenindusosakonna juhataja Irina Zamarina, lasteosakonna juhataja Irina Kitšerova, komplekteerimisosakonna juhataja Tetyana Lapina ja lugemissaali töötajad Tatiana Borisova ning Ärina Manžikova. Teisipäeval said nad oma igapäevatööd proovida eestikeelses raamatukogus Rapla kolleegide kõrval.
Tegelikult oskasid nad kõik eesti keelt, kuid Sillamäel on neil haruharva võimalik seda kasutada. Eestlasi elab linnas vähe ja nad suhtlevad vabalt vene keeles. Sillamäel on küll eesti põhikool, kus õpib väga palju lapsi ka vene perekondadest. Tihe kakskeelne suhtlemine tähendab, et eesti keelde lipsab palju venekeelseid sõnu (iseloomulik näide: õpetaja сказала) või kasutatakse eesti sõnu vene käände- ja pöördelõppudega, rääkis Irina Zamarina, kes ise õppis eesti keele selgeks alles täiskasvanuna. Kui tema Sillamäel keskkooli lõpetas, seal eesti keelt õieti ei õpetatud ja ta teadis vaid mõningaid sõnu.
Tetyana Lapina aga tuli Eestisse üheksa aasta eest Ukrainast ja tulles teadis ta eesti keeles ainult sõna „tere".
Kiievi ülikoolis raamatukogunduse eriala omandanud Lapina jutustas laitmatus eesti keeles oma keeleõpingutest. Kuna kursuste järel tundis ta, et ei oska piisavalt kõnekeelt, veetis sihikindel noor naine peaaegu terve puhkuse Põlva raamatukogus stažeerides. Palju aitas ka töötamine eestikeelse põhikooli kooliraamatukogus, kus tuli lastega läbi viia raamatukogutunde. Komplekteerimisosakonnas on aga vahetut suhtlemist vähem.
Kui keelt ei räägi, siis kipub ta rooste minema ja siis tekib pelgus kõnelemise ees, tunnistasid naised. Sel põhjusel nad kasutavadki iga võimalust käia Eesti eri paigus keelt harjutamas. Ühtlasi on see võimalus end erialaselt täiendada ja kogemusi vahetada.
Ka Rapla keskraamatukogu töötajad loodavad koostööd Sillamäe kolleegidega jätkata. Siin on nimelt probleem selles, et vene keel kipub rooste minema. Raamatukogul on aga sõprussuhted Läti ja Leedu kolleegidega ning omavaheline suhtlemiskeel on just vene keel.
Raamatukogu juhataja Õie Paaslepp ütles, et sel eesmärgil on kaalutud koostööd Narva kolleegidega, kuid Sillamäe on lähemal ja tänu Andrei Hvostovi auhinnatud raamatule "Sillamäe passioon" on selle kunagise suletud linna vastu ka suurem huvi tekkinud.
Inge Põlma
Nädaline, 2012, 29.märts
Sillamäe raamatukogutöötajad Rapla keskraamatukogu fondihoidlas. Vasakult Irina Kitšerova,
Irina Zamarina, Tetyana Lapina, Ärina Manžikova ja Tatiana Borisova.
Foto - Siim Solman