Johannes Semper
130
Elu ja looming
Johannes Semper - (1892-1970) luuletaja, prosaist, kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses. Õppis koos Johannes Vares- Barbarusega Pärnu gümnaasiumis (1905-1910), jätkas õpinguid Peterburi ülikoolis romaani-germaani filoloogia alal (1910-1914), Riia Polütehnilises Instituudis arhitektuuri alal (1915-1916), Moskva sõjakoolis (1916-1917) ja Berliini ülikoolis (1921-1925), elas Pariisis (1926-1927). Lõpetas 1928. a. Tartu ülikooli mag. philos. kraadiga, väitekirjaks oli “André Gide’i stiili struktuur". 1930. aastatel töötas J. Semper Tartu ülikoolis üldesteetika ja stilistika õppejõuna, oli “Loomingu" toimetajaks (1930-1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928-1940). J. Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas “Kahwi" (1910), esimesed värsid avaldati “Noor-Eesti" väljaandeis (1911). Kuulus “Siuru" rühmitusse, osales aktiivselt “Tarapita" tegevuses. Luule esikkogu “Pierrot" (1919) sisaldab intiimluulet, mis rõhutatuma sensuaalsusega jätkub teises värsiraamatus “Jäljed liival" (1921). Ekspressionistlike stiilielementidega ajalaulude kogus “Maa ja mereveersed rytmid" (1922) on tugev ühiskonnakriitiline toon. Semper valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik ja maailma kirjandusega arvestav. Esimene novellikogu “Hiina kett" (1918) käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes “Ellinor" ja “Sillatalad" (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori huvi psühhoanalüüsi vastu. See arendatakse hiljem välja romaanis “Armukadedus" (1933). Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm. (nt. kogumikud “Näokatted", 1919 ja “Meie kirjanduse teeed", 1927). J. Semperi “Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. Tõlketöö suursaavutusteks peetakse Dante “Uus elu" (1924) ja V. Hugo “Jumalaema kirik Pariisis" (1924) jpm.
Johannes Semper suri Tallinnas 21. veebruaril 1970 ning on maetud Metsakalmistule.
Saade Johannes Semperi mälestuseks
