Veebruar 2022
Eduard Bornhöhe - 160
Lilli Promet - 100
Eduard Bornhöhe oli XIX sajandi eesti kirjanduse väljapaistvamaid esindajaid. Tema loomingu paremik - ajaloolised jutustused ja ennekõike jutustus ,,Tasuja" - on avaldanud suurt ühiskondlikku mõju mitte ainult oma ilmumise ajal, vaid on säilitanud oma tähenduse ka hilisemate aastakümnete murrangulistes sündmustes ja leidnud kindla koha meie kirjanduse klassikalises pärandis.
Eduard Bornhöhe (ametliku nimega Brunberg) sündis 17.veebruaril 1862.aastal Rakvere lähedal väikeses Kullaaru mõisas. Paari aasta pärast siirdus perekond Inju mõisa.
1870.a asusid Brunbergid elama Tallinna, kus 8-aastane Eduard pandi õppima algkooli. Järgnenud õppeajal kreiskoolis osutas nooruk tähelepanuväärivalt andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõrvalt tegeles ta ka agaralt spordiga- käis matkamas, uisutamas ning harrastas jalgrattasõitu ja oli samuti innukas maletaja.
Noorena ilmusid trükis tema mõningad kirjanduslikud tõlkekatsetused, näiteks ,,Üks leht vanapagana tähtraamatust" ajakirjas ,,Meelelahutaja", eriraamatuna ,,Röövel ja mõisnik ehk kaks vaenlast". Need on küll ainult kujunematu nooruki üksikud suleharjutused, millest oleks asjatu otsida mingisuguseid ideelis- kunstilisi väärtusi, kuid dokumenteerivad ometi Bornhöhe varast kiindumust kirjanduslikku tegevusse.
Lõpetanud 1877.aasta viieteistkümneaastasena auhinnaga kreiskooli, leidis Bornhöhe esialgu lühemaks teenistust maamõõtja joonestussaalis, katsetas seejärel joonistuste valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele. Pärast seda vahetas Bornhöhe oma kirevas ja vaheldusrikkas elus sageli ameteid ja elukohti. Neid võis lõpuks kokku tulla ligi kolmkümmend.
Oma tähtsaima teose ,,Tasuja" kirjutas Bornhöhe 17-aastasena Põltsamaal kihelkonnakooli abilisena. Teose lõpetas ta aga Tallinnas, kus see 1880.a. trükis ilmus. Sellel ajal proovis ta ka toimetada oma kirjanduslikku almanahhi ,,Lindanisa".
Peale ajaloolise jutustuse ,,Tasuja" kirjutas Bornhöhe ka ,,Villu võitlused", mis ilmus 1890.aastal ja ,,Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad", mis ilmus 1893.aastal. Ta on ka tõlkinud raamatud ,,Robinson", ,,Reinuvader Rebane" ja ,,Don Quijote" jm.
Lilli Promet (16. veebruar 1922 Petseri – 16. veebruar 2007 Tallinn) oli eesti kirjanik.
Lilli Promet sündis maalikunstnik Aleksander Prometi peres. Lõpetanud Tallinna 18. algkooli, asus Promet 1935. aastal õppima keraamikat Riigi Kunsttööstuskoolis, mille lõpetas 1940. aasta kevadel. Sügisel kutsuti ta tööle Noorte Hääle toimetusse. Sõja puhkedes evakueerus Promet Tatari ANSV-sse. 1943. aasta suvel lähetati Promet tööle blokeeritud Leningradi eestikeelsete raadiosaadete toimetusse. 1944–1951 oli ajakirjanik Tallinnas.
Alustanud novellide ja jutustustega, kujunes Lilli Prometist kiiresti arvestatav kirjanik, kes on loonud teoseid paljudes žanrides. 1958. aastal debüteeris Lilli Promet "Loomingus" kolme proosaraamatuga. Need olid novellikogu "Ainult puhtast armastusest", jutustuste kogu "Püha kunsti jüngrid" ning reisiraamat "3 × pakitud kohver", viimane neist kirjutatud koos abikaasa Ralf Parvega.
Hea vormitaju ja isikupärane stiil andsid talle algusest peale väljapaistva koha eesti novellistide hulgas. Seda positsiooni kindlustasid kogud "Roosa kübar" (1961) ja "Lamav tiiger" (1964), mida üksmeelselt peetakse tema kaalukamaks koguks.
Promet on kirjutanud romaanid "Meesteta küla" (1962), "Primavera" (1971), "Tüdrukud taevast" (1979) ja "Iisabel" (1992). Kolm esimest on kas otseselt või kaudselt seotud sõjaga.
Lilli Prometi jutustuste ja novellide alusel on valminud viis filmi: "Roosa kübar", "Üksi", "Tütarlaps mustas", "Ühe suve akvarellid" ja "Pimedad aknad".
Ka on ta kirjutanud kaks näidendit: "Los Caprichos" (1976) ning "Else, Teeba prints" (1982).
Eesti kirjandusteadlane ja kirjanik Sirly Hiiemäe on kirjutanud Lilli Prometist monograafia "Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu" (2019).